„Ma tunnen end nüüd piisavalt tugevana, et jutustada ära kogu minu röövimise lugu.”
Natascha Kampusch

Kui ta 1998. aasta 2. märtsi varahommikul teel kooli ühe mehe poolt valgesse kaubikusse tõmmatakse, usub ta, et peab varsti surema. Paar tundi hiljem lamab kümneaastane tüdruk tekki mässituna ühe individuaalmaja keldri külmal põrandal. Teda ümbritseb pilkane pimedus, õhk on läppunud ja umbne. Siin, napilt viie ruutmeetri suuruses kongis, tuleb Natascha Kampuschil elada kaheksa ja pool aastat.

Wolfgang Priklopil on ainus inimene, kelle hoolde ta saab end usaldada. Mees peksab teda, alandab, piinab ja ekspluateerib. Alles suvel 2006 õnnestub tüdrukul põgenemine, mida ta on kavandanud juba röövimise esimesest päevast peale.

Alles nüüd tunneb Natascha Kampusch end piisavalt tugevana, et kirjeldada juhtunut oma vaatenurgast. Avameelselt ja halastamatult jutustab ta oma keerukast lapsepõlvest, vangistusest, kehalisest ja vaimsest väärkohtlemisest. Kuid ta kirjeldab sedagi, kuidas ta õppis väljapääsmatus olukorras kurjategijat vaos hoidma.

See on lugu võitlejast, kes pidas vastu kujuteldamatule ega murdunud iial.