Eesti luule öökangas on päris pikk, Linnuteena kaarduv üle öötaeva. Pööriööde – jaaniöö ja jõuluöö – aegu üllatavalt kirgas. Sõnajalaõis ja avali ürgsed meeled. Lumi ja Jumala arm. Eha ja Koidu käed ning huuled puutuvad jaaniööl hetkeks kokku. Valged ööd täis ööbikute laksutamist.

Lühikesse suveöösse mahub kõik – teineteise ülesleidmine või ärakaotamine ning õitsiliste ürgne tulekummardamine. Jaanid leiavad öös armsama juustes helendavaid jaanitule virveid. Jõululaulud ja iidne lumine vaikus kõrvuti Jumala tares ja taeva all. Öö ja igatsus armsama järele andsid eesti luules ammu arglikke kokkukõlasid.

Esimene ööluuletuste kimp ilmus Auguste Kaarna „Eesti luuleilmas” 1913. aastal. Öö ja armastuse tõstis kõrgele taevatähtede alla Marie Underi tähelend. Sõna armastus esineb ligi pooleteisesaja luulekogu ja lauliku pealkirjas. Sõna öö kaunistab neljakümne luulekogu kaant. Nüüd siis eesti luule Armastuse öö.

Kogumikus on esindatud Lydia Koidula, Betti Alveri, Marie Underi, Ernst Enno, Henrik Visnapuu, Heiti Talviku, Bernhard Kangro, Doris Kareva, Indrek Hirve, Jaan Kaplinski, Merca ja paljude teiste luule. Kokku üle saja tuntud ja vähemtuntud eesti luuletaja.