Helen Brooks sündis ja sai hariduse Northamptonis Inglismaal. Ta kohtus oma abikaasaga kuueteistkümneaastaselt ja nüüd, pärast kolmekümmet viit aastat, on nende armastuse maagia ikka veel säilinud. Neil on kolm armsat last ja kolm toredat lapselast.

Helen hakkas kirjutama 1990. aastal, kui oli saabumas tema neljakümnes sünnipäev. Ta tõdes, et kaks nooruspõlveunistust (raamatute kirjutamine ja autojuhtimine) olid jäänud lastekasvatamise ja pereelu saginas täitumata, ning asus nüüd viga parandama. Heleni esimene raamat võeti vastu, kui ta oli selle ühe korra ümber kirjutanud, ja ta sooritas ka autojuhieksami (esimene oli puhas rõõm ja teine lõputu õudusunenägu).

Helen on pühendunud kristlane ja kirglik loomaarmastaja. Ta leiab isegi kiirel ajal alati võimaluse käia abikaasa ja Iiri terjeri seltsis looduses jalutamas või väljas söömas, millele järgneb kinos- või teatriskäik; lugeda, ujuda ja külastada sõpru. Talle meeldib istuda oma imeilusas tervistkosutavas rohtu kasvanud vanas aias, nautida päikest ja klaasi punast veini (ja puhkuse ettekäändel loomulikult mõelda!).

Pärast täielikult kirjutamisele pühendumist tunneb Helen siirast rõõmu. Talle meeldib pakkuda lugejatele närvikõdi ja leiab, et vana kõnekäänd “Tõde on sageli kummalisem kui väljamõeldis” vastab täielikult tõele.