Aastal 1965 lõpetasin Moskvas Ehitusinseneride Instituudi diplomeeritud ehitusinsenerina linnatranspordi ja ühendusteede erialal. Järgnenud 46 aasta jooksul olen töötanud põhiliselt teede projekteerijana Tallinnas, kuid töötaoleku vältimiseks pidanud ka linnabürokraadi ametit, noorusaastatel rännanud paar aastat riikliku estraadiorkestri dirigendina mööda NSV Liidu avarusi ning ainsas direktoriametis pidanud vastu pisut üle 13 kuu.

Massimeedias on minust aeg-ajalt räägitud kui kiirtrammifanaatikust ja selle teemaga olen ma tõepoolest tegelenud nii tööl kui ka „puhkehetkedel“ - uurides vastavat erialakirjandust erinevates võõrkeeltes. Pärast Eesti taasiseseisvumist on mul olnud võimalusi täiendada end ka Läänes - Soomes, Rootsis ja Kanadas.

Hobideks on ajalugu, reisimine ja eriti muusika, saksofonimängu vahetasin küll juba enam kui tosina aasta eest koorilaulu vastu.

Nagu kogu mu elurada, on ka perekonnaelu olnud käänuline, kuid vaatamata mitmele eksimusele on mul kolm armsat last ja tänu tublidele tütardele ka kolm üliarmsat lapselast.

Raamatuid ma enne kirjutanud pole, kuigi kirjaoskaja olen olnud juba 65 aastat ja projekteerijana tuli palju seletuskirju kirjutada. Kas suudan oma esikraamatuga „Miks Tallinna kiirtramm valmis ei saa“ äratada huvi laiema lugejaskonna hulgas?

Loodan, austatud lugeja, et leiad sellest raamatust huvitavat ja mitmekülgset teavet, sest soovisin kirjutada raamatu „mõtlevale lugejale“ sellest, millest Eestis on seni vähe kirjutatud.

Suurima lugupidamisega
Reedik Võrno