Susan Wiggs hakkas kirjutama juba lapsena ja lõpetas oma esimese loo „Raamat mõnest halvast lapsest“ kaheksaaastasena. Edaspidi ta siiski loobus kirjanikukarjääri püüdlemisest ja temast sai hoopis matemaatikaõpetaja. Ta oli suur lugeja, aga kui tal 1983. aastal ühel õhtul lugemismaterjal otsa sai, võttis ta kätte ja hakkas kirjutama romaani tööpealkirjaga „Raamat mõnest halvast täiskasvanust.“

Nüüd on ta paljude kaasaega kajastavate ja ajalooliste romaanide autor, käsitledes nii Ameerika kui Inglise ajalugu, ning on võitnud oma bestsellerite eest mitmeid kirjandusauhindu.

„Tudorite roosi“ triloogia hõlmab aega, mil valitsesid Henry VIII, kuninganna Mary ja kuninganna Elizabeth I. Punane ja valge Tudorite roos koosnes kahe kuningadünastia, Lancasteride ja Yorkide sümbolist, mis Henry Tudori abiellumisel Yorki Elizabethiga ühendati. See oli Tudorite perekonna sümboliks Henry VII-st kuni kuninganna Elizabethini, kelle surma järel tuli võimule Šoti Mary poeg James Stuart.

Triloogia 1. raamatus „Kuninga käsul“ on peategelaseks kõrgaadlik Stephen, kes keeldub Henry VIII valitud pruudiga abiellumast, sest neiu on kuninga voodist juba läbi käinud. Kuningas sunnib ta abielluma hobuse varastanud mustlannaga, ent kellelgi pole aimu, et neiu on tegelikult bojaaritar Romanovite suguvõsast, kes oli sunnitud oma elu päästmiseks Inglismaale põgenema ja koos mustlastega elama. Moskoovias oli suurvürst Vassili surnud ja tema poeg, kellest hiljem sai Ivan IV, oli alles kolmeaastane, mistõttu bojaarid üritasid võimu enda kätte haarata. Enne võikaid sündmusi, kus tapeti Juliana perekond, millest tüdruk ise imekombel pääses, oli ta kohtunud mustlasnaisega, kes oli talle ennustanud pikka teekonda ja veel kaht naist, kellega tema saatus tihedalt kokku on põimunud. Ühega neist naistest kohtub lugeja 1. raamatus, kuigi siin on ta veel väike laps, kes istub oma kuningast määratud abikaasa käsivarrel. Stephenil on esimesest abielust poeg Oliver, keda ta kaitseb kogu maailma eest varjatult, sest poisil on surmahaigus astma, mida ükski arst ravida ei oska. Ent tema noor naine Juliana kasutab mustlaste juures õpitud oskusi ja saab haigusest kas või ajutiselt jagu. Selguvad ka kurjategijad, kes ta perekonna mõrvasid ja teda Inglismaale otsima tulid.

Triloogia 2. raamatus „Neitsi käsi“ kohtub lugeja taas Oliveriga, kes oma varase surma ootuses elab täiel rinnal, nautides veini, naisi ja lõbustusi. Ent kuningas Henry VIII on surnud ja troonile on tõusnud Henry ja Aragoni Katariina tütar Mary, kes taastab riigis Henry VIII hüljatud katoliikluse ja saadab tuleriidale protestante. 1. raamatus kohatud väike Guinivere Beatrice Leticia, hüüdnimega Lõoke, on suureks kasvanud ja liitunud samariitlaste rühmitusega, kes püüab hukkamisele määratuid päästa. Nende hulgas on ka võllast päästetud Oliver. Autor annab tolleaegsest ketserite põletamisest ja kogu ajastust tõetruu pildi, tundes siiski kaasa kuninganna Maryle, keda tunti Mary Verisena, kuid kes tegelikult oli mängukann oma vaimulike, eriti piiskop Bonneri, ja oma abikaasa Hispaania Felipe käes. Ka Oliver tunnistatakse ketseriks ja mõistetakse surma. Läbi põgenemiste ja seikluste õnnestub Lõokesel Oliveri sõbra Kiti ja õe Belinda kaasabil päästa oma abikaasa ja armastatu Oliver tuleriidalt ning viia ta printsess Elizabethi mõisasse. Ent ka seal pole nad väljaspool ohtu, kuni heerold hüüab: „Kuninganna on surnud! Elagu kuninganna Elizabeth!“ Romanovite perekonna talisman deviisiga „veri, tõotused ja au“, mida Juliana on hardalt hoidnud ja viimaks Lõokesele kui ennustaja ettekuulutuses nähtud teisele naisele kinkinud, peab minema edasi järgmisse, triloogia 3. raamatusse koos Oliveri ja Lõokese järglastega.

Susan Wiggs kirjutab haaravalt, lisades kuivadele ajaloofaktidele liha ja värvi ning tekitades huvi nii tegelaste kui ka käsitletud ajastu vastu.

Maia Planhof
tõlkija