Cheryl Erwini raamat "Poiste kasvatamise teejuht" on kasulik teejuht emadele ja isadele alates poja beebieast kuni teismeea ja täiskasvanuks saamiseni välja, mis aitab leida lapse kasvatamisel õige tee ja selgitab poiste arengu ealisi iseärasusi, mille arvestamine muudab su elu palju kergemaks. Autor suunab, millele mingis vanuseastmes poisi puhul rohkem tähelepanu pöörata, millal on tark poega aidata, millal tal endal tegutseda lasta. Eelkõige õpetab raamat aga seda, kuidas luua ja säilitada oma pojaga tugev side, teda mõista ja talle alati toeks olla.

Kuigi beebi sündimine on enamasti rõõmus sündmus, võib lapsevanema elu olla siiski üsna erinev sellest, mida tulevased emad ja isad lapseooteajal oma unistustes ette on kujutanud ning kui selgub, et armas pisipoeg ei olegi tasane ja naeratav inglike, vaid nõudlik ja energiline põrguline, võib vanemaks olemine tunduda vahel pigem raske koorma kui õnnistusena. Ja kuigi tänapäeval ilmub pidevalt aina uusi ja uusi nõuanderaamatuid, on tihti igapäevaste pisiasjade lahendamisest hoopis olulisem see, kuidas tekitada lapses turvatunnet ja arusaamist, et temal on teie peres oma tähtis roll. Kui ta tunneb kokkukuuluvustunnet ja teab oma kohta elus, on tal tulevikus täiskasvanuna palju lihtsam hakkama saada. Kui suudad oma elu juba poja esimestest elupäevadest alates nii seada, et teie vahel tekib usalduslik ja aastakümneid kestev lähedane suhe, mis arvestab mõlema vajadusi ja soove ning õpetab ka teineteise privaatsust austama, on nii sinu kui ka su poja elu palju lihtsam ja õnnelikum ning ühel hetkel võid avastada, et oled kasvatanud endale hea sõbra ja mõttekaaslase.

Kuigi tihtipeale on lapsed väga oma vanemate sarnased, ei ole see alati niimoodi. Pealegi on elu viimase paarikümne aasta jooksul nii palju muutunud, et alati pole võimalik ka oma kogemusi abiks võtta. Mida teha siis, kui sinu poeg tahab teha kõike seda, mis sinule võõras tundub? Ja kuidas saada hakkama üksikemana või korraldada elu tänapäevases moodsas kärgperes, kus elavad kaks vanemat, ühe lapsed, teise lapsed ja ühised lapsed? Kes määrab, kuidas lapsi kasvatada ja kellele jääb otsustusõigus? Mida teha, kui pojal on koolis raskusi? Kas see on normaalne, kui poeg vahetab igal aastal spordiala? Kuidas hoida end kursis poisi sõpradega reaalses ja virtuaalmaailmas? Kas lasta tal rahulikult omaette arvuti taga toimetada või oleks targem ka ennast tehnika saavutustega kurssi viia? Ja kuidas saavutada seda, et su armas poeg vabatahtlikult mõne raamatu kätte võtaks ja selle läbi loeks? Neile ja paljudele teistele küsimustele leiad vastuse sellest arukast nõuanderaamatust, kust on lihtne leida vastus just sind huvitavale küsimusele, kuna tekst on liigendatud peatükkideks lapse vanuse või probleemide järgi, mis tema kasvatamisel võivad ette tulla.

Ja mõningaid autori mõtteid:
• Iseloom on see, kes sa oled, mitte see, mida sa teed.
• Paljud vanemad usuvad, et kui nad oma lapsi piisavalt armastavad, annavad neile kõik, mida nood tahavad ja kontrollivad hoolikalt nende käitumist, saavad lastest kindasti head inimesed. Alati ei lähe see nii. Iseloom – sisemise moraalse kompassi olemasolu ning võime iseseisvalt mõelda ja tegutseda – ei teki hoolitsuse ja kontrolli tagajärjel. Ega ole see ka midagi niisugust, mida vanem saaks lapsele anda. Iseloomu tuleb kasvatada.

Head lugemist!

Triin Aimla-Laid
tõlkija