Kirjanduskriitik Ott Kilusk kirjutas sissejuhatuseks:

See varitseb meid kõiki. Hetk, äratundmine, võpatus.

Hämaruses ligihiiliv viiv, mille jooksul asjade pealispind, see turvaline kattevari pudeneb koost, sulab nagu oktoobrikuine lumi sooja vihma käes. Viigitud ülikondade ja siledate kleitide alt ilmuvad nähtavale veri ja soolikad. Ligihiiliv surm oma anatoomilises üksikasjalikkuses. Surm, mille puhul elundite bioloogiline talitlus lõpeb, pärasool jookseb ohates tühjaks ja kopsud plahvatavad veristeks kämpudeks. Ümbritsevad esemed saavad täpsed kontuurid, sosistavad oma tähendusi ja keelduvad edaspidi olemast tuimad rekvisiidid. Nipsasjad riiulitel. Kõikvõimalikud eetikakategooriad ja maotud viisakusavaldused känguvad, et anda ruumi peadtõstvatele kompleksidele ja hirmudele. Me tunneme seda armastuse lõppedes, kisendavas üksinduses, elu ürgargipäevastes ringkäikudes. Kõõmane pea langeb jõuetult käte vahele. Ma elan, liigun nagu käimapandud masin, aga miks? Kellele on seda vaja? On see mingi halb nali? Kõik on ju lõppkokkuvõttes tuhandeid kordi läbi tehtud ja läbi valutatud. Kõigest, mida kunagi nimetasime rõõmuks, jääb irooniline irvitus, valugrimass. Kes selle läbi elanud, ei näe enam kunagi maailma endisena. Ees seisab tee. Uus tee. Võta ja keera see kõik enese kasuks. Tee midagi suurt ja hullumeelset - kirjuta raamat, ehita metsa erootiline kuju või laamenda kusagil kõrtsis. Naudi seda, et sa tekitad hämmingut ja lase metafüüsilistel ühikutel voolata oma pangaarvele. Mis sellest, et seda kõike pole päriselt olemas, et see kõik on illusioon.

Kui sa suudad enesele otsida tegevuse, millele pole ühest seletust, siis oled sa puudutanud igaviku ust...